Nii sattusin ma ka tänavu suvel pirukabaari Nikolai. Mäletatate
seda kohta Gonsiori tänaval, kus nõukogude ajal müüdi pikka saia?! Jah, ja see
Nikolaisse sattumine on mu tarbimisharjumusi juba muutnud.
Nimelt on seal sedavõrd head pirukad, et mingi aeg tellisin
neid pea iga päev mitu korda: hommikul käisin niisama söömas ja lõunaks
tellisin juba omale tööle. Olen proovinud kalkuni-, lõhe-, kapsa-, porgandi-,
liha-, vaarika-, kirsi-, õuna-, sidruni, jms pirukaid. Lemmikud on lõhe,
vaarika ja sidruni.
Iga kord, kui kohvi ja pirukaviiluga maha istun, teeb
telefon „kõll“ ja saabub teda, et olen saanud raha tagasi! Niisiis juba teine
koht Kangadzungli kõrval, kus nüüd regulaarselt oma Lyonessi kaarti
„tuulutamas“ käin!
Kui lõpuks kuller meid kätte sai, oli kell juba 17 läbi
(meie tühja laua taga närvis) ja ta küsis, kas tuleb pirukatega meie juurde
tagasi. Loomulikult! Kui kuller kohale jõudis, olime juba valmis hakkama
riidlema, et „me istume sugulastega juba mitu tundi ja nüüd me vähemasti selle kulleriteenuse
eest küll tasuda ei tahaks“...
Aga kuller teatas, et kogu see segadus on tingitud neist
endist ja meil ei tule maksta ei kulleri ega ka pirukate eest!!!!
Mis tea arvate, kas ma sealt ka edaspidi tellin!?
Loomulikult! Mis siis, et pidev pirukate söömine on juba mu figuurile oma jälge
jätmas...!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar