Võtsin juba ammu hoogu, et tutvustan Lyonessi süsteemi ka
oma lähedastele: kasuisale, ämmale ja töötajatele. Kuu ajaga osutus see siiski
arvatust raskemaks ülesandeks, kuna unustasin selle iga kord! Lõpuks siiski
kinkisin oma tublidele õmblejatele Tanjale ja Oljale kaardid, rääkisin jutu
juurde ja soovitasin neil ise internetist lisaks uurida, et kust ja mida saaks
soodsamalt. Olja teadis rääkida, et talle on keegi seda juba pakkunud ja
rääkinud, et tegu on mingi püramiidiga, kus kes kiiremini liitub, saab suurema
tõenäosusega rikkaks, teised jäävat rahast ilma! Muigasin ja laususin vaid, et
erinevaid jutte pole vaja uskuda.
Järgmisel päeval tuli Olja tööle ja kurtis,
et ta ei leidnud Lyonessi kodulehelt midagi vene keeles ja muid keeli ta ei
oska kahjuks...vot siis olin küll kurb – miks ei võiks ka venelased oma keeles
tarbimisinfot saada?! Plaanisd kaardi ka oma kasuisale ja emala kinkida, kuid
ka nemad ei saa kahjuks ei inglise ega eesti keelet aru...
Tanja ja Olja täidetud liitumisankeedid võtsin Lyonessi
kontorisse kaasa ja andsin nende registreerimiseks ära. Hetkeks oli naljaks
tunne, nagu oleksin teinud midagi suurt ja tähtsat..vaimusilmas lootsin, et kui
Tanja ja Olja nüüd ka hakkavad Lyonessis oste tegema, siis saan ka nende
ostudelt endale kokku 1% hüvesid juurde..:) See õnnis tunne möödus aga kohe,
kui minu kõrval ulatas keegi mees (ilmselt teenekas klientide liitja)
registraatorile ca 20cm paksuse ankeetide virna, kus võis olla umbes 50-100
inimese avaldused!!!! Mnjah, mõtlesin. Mõnele on inimeste liitmine ilmselt
lausa töö. Pole ime, et iga nädal Lyonessiga ca 800 uut inimest liitub.
Natuke on selline tunne ka, et oleks tore, kui kõik need
25 000 tänast Lyonessi liiget kuidagi omavahel suhelda saaks, tekiks mingi
kogukonna tunne. Mingeid ühisüritusi võiks teha. Aga võib-olla teen ise
millalgi ära!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar