Kui olla aus, siis tegelikult on minu taskus olnud Lyonessi
kaardist kasu päris mitmeti. Mitte, et ma paaniliselt selle kaardiga seotud
ostukohti otsiks, kuid aeg-ajalt siiski uurid, kes ja mis firmad on liitunud,
et minna uudistama.
Nii sattusin ma ka tänavu suvel pirukabaari Nikolai. Mäletatate
seda kohta Gonsiori tänaval, kus nõukogude ajal müüdi pikka saia?! Jah, ja see
Nikolaisse sattumine on mu tarbimisharjumusi juba muutnud.
Nimelt on seal sedavõrd head pirukad, et mingi aeg tellisin
neid pea iga päev mitu korda: hommikul käisin niisama söömas ja lõunaks
tellisin juba omale tööle. Olen proovinud kalkuni-, lõhe-, kapsa-, porgandi-,
liha-, vaarika-, kirsi-, õuna-, sidruni, jms pirukaid. Lemmikud on lõhe,
vaarika ja sidruni.
Iga kord, kui kohvi ja pirukaviiluga maha istun, teeb
telefon „kõll“ ja saabub teda, et olen saanud raha tagasi! Niisiis juba teine
koht Kangadzungli kõrval, kus nüüd regulaarselt oma Lyonessi kaarti
„tuulutamas“ käin!
Kuuldavasti endise korvpallitähe Heino Endeni loodud Nikolai
kiituseks tuleb öelda ka seda, et oma kliendist nad hoolivad. Juhtus nii, et tellisin
ühel agustikuu hommikul (kui käisin taaskord seal hommikust söömas) järgmiseks
lõunaks kaks pirukat tööle. Sidruni ja kapsa. Kella 14.30ks. Mulle tulid külla
sugulased Piiterist ja pidime sel ajal
laua taha istuma. Järgmisel päeval saatsin aga mehe ennetavalt järele, et saaks
rutem. Selgus, et tellimust kusagil polnud ja loomulikult olid ka pirukad
unustatud valmis teha. Siiski mäletas mu
tellimust selle vastu võtnud teenindaja ja nad lubasid, et „teevad tunniga
valmis ja toovad ära“. OK. Ootasime tunni. Peaegu teisegi. Helistasime. Öeldi,
et kohe tulevad. Ootasime veel 40 minutit. Ei midagi. Helistasime veel mitu
korda. Lõpuks selgus, et kuller oli käinud juba meie juures Tõnismäel ja ka
helistanud, aga me mingil põhjusel ei kuulnud ise telefoni helinat. Ja oli
edasi sõitnud.
Kui lõpuks kuller meid kätte sai, oli kell juba 17 läbi
(meie tühja laua taga närvis) ja ta küsis, kas tuleb pirukatega meie juurde
tagasi. Loomulikult! Kui kuller kohale jõudis, olime juba valmis hakkama
riidlema, et „me istume sugulastega juba mitu tundi ja nüüd me vähemasti selle kulleriteenuse
eest küll tasuda ei tahaks“...
Aga kuller teatas, et kogu see segadus on tingitud neist
endist ja meil ei tule maksta ei kulleri ega ka pirukate eest!!!!
Mis tea arvate, kas ma sealt ka edaspidi tellin!?
Loomulikult! Mis siis, et pidev pirukate söömine on juba mu figuurile oma jälge
jätmas...!
