Kuidas ma inimesi Lyonessiga liitsin

Võtsin juba ammu hoogu, et tutvustan Lyonessi süsteemi ka oma lähedastele: kasuisale, ämmale ja töötajatele. Kuu ajaga osutus see siiski arvatust raskemaks ülesandeks, kuna unustasin selle iga kord! Lõpuks siiski kinkisin oma tublidele õmblejatele Tanjale ja Oljale kaardid, rääkisin jutu juurde ja soovitasin neil ise internetist lisaks uurida, et kust ja mida saaks soodsamalt. Olja teadis rääkida, et talle on keegi seda juba pakkunud ja rääkinud, et tegu on mingi püramiidiga, kus kes kiiremini liitub, saab suurema tõenäosusega rikkaks, teised jäävat rahast ilma! Muigasin ja laususin vaid, et erinevaid jutte pole vaja uskuda. 

Järgmisel päeval tuli Olja tööle ja kurtis, et ta ei leidnud Lyonessi kodulehelt midagi vene keeles ja muid keeli ta ei oska kahjuks...vot siis olin küll kurb – miks ei võiks ka venelased oma keeles tarbimisinfot saada?! Plaanisd kaardi ka oma kasuisale ja emala kinkida, kuid ka nemad ei saa kahjuks ei inglise ega eesti keelet aru...

Tanja ja Olja täidetud liitumisankeedid võtsin Lyonessi kontorisse kaasa ja andsin nende registreerimiseks ära. Hetkeks oli naljaks tunne, nagu oleksin teinud midagi suurt ja tähtsat..vaimusilmas lootsin, et kui Tanja ja Olja nüüd ka hakkavad Lyonessis oste tegema, siis saan ka nende ostudelt endale kokku 1% hüvesid juurde..:) See õnnis tunne möödus aga kohe, kui minu kõrval ulatas keegi mees (ilmselt teenekas klientide liitja) registraatorile ca 20cm paksuse ankeetide virna, kus võis olla umbes 50-100 inimese avaldused!!!! Mnjah, mõtlesin. Mõnele on inimeste liitmine ilmselt lausa töö. Pole ime, et iga nädal Lyonessiga ca 800 uut inimest liitub.

Natuke on selline tunne ka, et oleks tore, kui kõik need 25 000 tänast Lyonessi liiget kuidagi omavahel suhelda saaks, tekiks mingi kogukonna tunne. Mingeid ühisüritusi võiks teha. Aga võib-olla teen ise millalgi ära!

Lukoilis käidud ja auto sõidab!

Tulen möönda, et Lyonessi soodustuste kasutamine on osutunud isiklikult mulle küllalt keerukaks, sest olgem ausad – spetsiaalselt ma ostukohti veel otsida ei oska. Tõsi, nutitelefonis on küll mõnus programmike, mis näitab kätte läheduses asuvad poed, kuid....jah, kiire on, liiga kiireJ

Sellele vaatamata olen teinud paar edusammu. Käisin Lyonessi kontoris täitmas oma Maxima elektroonilist kaarti ja sain teada, et tegelikult saab seda teha ka üle interneti minu pangakontolt otse. Lahe. Sest praegu hakkas mulle juba tunduma, et Lyonessi kontorisse ma sagedamini kui korra kuus ei jõua, olgugi, et mu karusnaha ateljee asub vaid 1km kaugusel Kadriorus.

Kontoris tegin ka teise väärt ostu: 2x30 eurost Lukoili kinkekaarti. Need olid küll paberist, mitte elektroonsed ja ilmselt ei saa neile ka raha peale kanda. Lyonessi kontoris lohutas aga kena brünett naine, et „kohe-kohe saab ka Lukoilis maksta elektroonselt“, mis tähendab ilmselget sammu normaalsuse poole. Millal see päev kätte jõuab, pole teada.

Iseenesest oli Lukoilis tankimine minu jaoks suur vaimne pingutus, kuna millegipärast on see ettevõte Eestis oma mainekujunduses suurtele konkurentidele alla.

Aga kuna Venemaal ja Leedus on Lukoil vägagi prestiizne tanklakett, siis surusin tunded alla ja sõitsin Lasnamäele tankima. Vaatsin, et kokku saab Lukoilist 1% raha tagasi ja 1% lojaalsushüve. Asi seegi. Kui teoretiseerida, et ma ostaks kõik kütuse Lukoilist, siis oleks seda umbes 250 euro eest kuus või 3000 euro eest aastas, mis annaks kokkuhoiuks 60 eurot. Iseasi, et minu puhul muidugi tuleb Lukoilini jõudmist ette ehk max 1/3 tankimiskordadest, kuna kesklinnas, kus elan, töötan ja kus lapsed koolis ja lasteaias käivad, selle kompanii tanklaid lihtsalt ei eksisteeri! Kahju,tõesti kahju. Seda enam, et minu bensiini kvaliteedile suhteliselt tundlik Suzuki pärast Lukoilis tankimist täiesti normaalselt sõidab!

Kasu oli Lyonessist ka veel nooremale tütrele jalgratta ostmisel Extreami poest – ikkagi 6% hüvesid kokku. Nii, et võtame asja rahulikult.